Reede, 16. juuni päevakava

Tikkimine koos Kadi Vingisaar’ega

Tikkimine on iidne käsitöötehnika, mis on olnud ja on kasutusel üle maailma – nii kaunistavad erinevad tikandid Eesti rahvarõivaste juures nii meeste kui naiste rõivaid. Tikanditega kaunistatakse rahvarõivaste särke/ käiseid, erinevaid peakatteid, seelikuid, üleviskeid, põllesid ja taskuid. Peamiselt on meie rahvuslikus tikandis kasutatud pilu-, vabakäelist, geomeetrilist ja lilltikandit. Rahvuslik tikandite motiivide kasutamine kaasaegsete rõivaste ja tarbeesemete kaunistamisel on hea võimalus tõsta esile meie rikkaliku esiemade käsitöö pärandit. Tikkimise töötoas saab iga õpilane vastavalt oma soovile proovida kätt, kas 

• vabakäelise  tikandiga  – kuna Sirjel ka selles tikandis komplekt siis on kohe väga kohane seda teha
• Ristpistetikandiga
• õppida rahvuslikus tikandis kasutatud tikkimispisteid

Töötoas õpime rahvusliku tikandi pisteid ja tikime vastavalt õpilase valikule ühe motiivi, mida saab hiljem vastavalt oma soovile mõnele esemele kaunistuseks lisada.

Töötoas kasutame https://tikiise.ee/ tikkimise komplekte.

Rookrooni meisterdamine koos Anu Randmaa’ga

Pilliroog  on Eesti pikim kõrreline. Pilliroogu kasutati vanasti ja kasutatakse ka praegu katusekatte- ja soojustusmaterjalina ehitistes. Pilliroo tuttidega on täidetud madratseid ja patju. Rookõrtest on tehtud pühade puhul erinevaid kaunistusi: jõulukroone ja krässe. Tänapäeval on leitud mitmeid moodsaid lahendusi, kuidas roogu käsitöös kasutada: seinavaibad, kardinad, roopaber, aga ka joogikõrred.

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit valmistas 2019. a. mardilaadal suurimat rookrooni, mis on kantud ka Quinessi raamatusse: https://www.guinnessworldrecords.com/world-records/421890-largest-himmeli-ornament

Töötoas valmib väike Eesti-pärane rookroon.

Rätinuku valmistamine koos Merli Mänd’iga

Mäng on väikese inimese töö. 

Rätinukk on ammustest aegadest kuulunud nii linna- kui ka talulaste mänguasjade hulka. Rätinukku on kasutatud ka hällilapse kaitsenukuna. Kui veel Barbie nukke ei olnud poest võimalik osta mängimiseks, siis mõne väikse kangajupi ikka kusagilt vanaema korvist sai. Nii said kõik kangajupid nukuks sõlmitud või nukule ilusaks kleidiks lisatud. 

Nukku on lihtne valmistada ning jõukohane nii lapsele kui täiskasvanule. Tegemise käigus saad sisse punuda kõik head ja kaitsvad soovid. 

Tule tee koos lapsega!

Pilli- ja pidututtide tegemine koos Anu Pink’iga

Riideribadest meisterdatud tutid kuulusid vanasti Eestimaal eelkõige pulmakaunistuste hulka. Tuttidega ehitud paela abil seoti kokku veimekimbud, samuti sidus pruut tutid pulmapilli külge. Muhus kinnitati paela otsas rippuvad ilututid pruudile  kaenla alla, toreda tutiga ehiti peo puhul ka lapsi. Aga riideribadest tutid võisid rippuda ka põllepaelte otsas, kaunistada mütsi või vardakotti.

Meisterdame toreda värvilise tuti, mille võib pilli külge siduda, kaunistada mõnd kotti või lasterõivast, teha tutiga võtmehoidja või riputada lihtsalt seinale. Kui osa riideribasid asendada helkurpaelaga, saab rahvuslikust tutist vajalik rõivalisand.

Tuti tegemine on lihtne, seda on tore teha ka koos lastega!

Rahvuslike helmekeede tegemine koos Anu Randmaa’ga

Rahvuslike helmekeede kandmine ja valmistamine Helmekeed olid Eestis kasutuses juba keskajal. Neid kanti traditsiooni kohaselt koos rahvarõivastega kuni rahvarõivaste taandumiseni. Kõige enam kanti Eestis lihtsaid klaashelmestest kaelakeesid. Mõnikord täiendati neid hõbehelmestega ja kannaga rahadega, sellised keed kuulusid nt meheleminekueas neidude kaasavara hulka. Ehted muretsesid vanemad tütrele neiuikka jõudmisel, neid kinkis ka peigmees. Helmed ja nende poolt tekitatud heli kaitsesid kandjat kurja eest. Kaelakeesid võis koostada sarnastest helmestest, aga tihti lükiti üksteise kõrvale ka erineva kuju, värvi ja materjaliga helmeid. Ka tänapäeval peaksid rahvarõivakomplekti juurde kuuluma traditsioonilised ehted, mis aitavad luua pidulikkust, toovad esile seeliku- ja tikandivärvid ning tõstavad kandja enesehinnangut ja meeleolu. Helmekeed on lihtne ise valmistada ja seda on edaspidi võimalik rahade ja krõllidega täiendada. Samuti sobivad nad kandmiseks tänapäevastegi rõivaste juurde.

Kõlapooga kudumine koos Maret Lehis’ega

Kõlad on väikesed nelinurksed puust lauakesed, mille abil saab kududa tugevaid mustrilisi paelu. Kõladega kudumine maailmas on üle 2500 aasta vana ning ka Eestis peetakse seda üheks vanimaks käsitöötehnikaks. Kõlapaelu kasutati tugevate rihmade ja ohjadena ning veelgi rohkem rõivaste kaunistamisel.

Töötoas proovime koos, kuidas kõlapooka  või -paela teha ja saame teada, kuidas tekivad erinevad mustrid. Kõik soovijad saavad kududa endale paelakese võtmehoidjaks või käevõruks või kinnitada selle külge koos Anu Pinkiga tehtud pidututi. Pooleli jäänud töö võid endaga kaasa võtta.

Nööbivurrid ja kassikangas koos Märt-Villem Lehis’ega

Mida tegid lapsed siis, kui ei olnud nutitelefone ega tahvelarvuteid? Kui ei olnud televiisorit ega isegi elektrit?

Aga kui Sa keerutad lõngast kokku ühe vahva kirju paela, siis sellega saab juba nii mõndagi ette võtta. Koos sõbra või õe või vennaga saad mängida nuputamismängu, mille nimi on kassikangas. Aga kui Sul on lisaks paelale vaid suur nööp ja tahaks kedagi natuke õudse heliga hirmutada, siis võid teha vurri. Sa ei oska? Märt-Villem õpetab! 

NB! Vanusepiirang 3 – 100!

Suur kaaruspaela töötuba

Meie festivali ja rahvarõivaste tuulutamise pealkiri on kaaruspaelast labajalavalsini.

Kui juba kaaruspael nimes ära mainitud on, siis tuleb seda paela ka valmistada. Kaaruspaelad olid valdavalt punast värvi ja neid kasutati kaunistamiseks ning kaitsemaagilise eesmärgiga. Eestlastel oli kombeks rõivaste avausi ümbritseda punasega, et halb ligi ei pääseks. Ühtlasi moodustati kaaruspaelast rõivastele ka väga uhkeid kaunistusi.

Teeme kaaruspaela mitmel erineval moel: nii traditsiooniliselt kaarushargiga, heegelnõeltega ja varrastega. 

Õpetajad: Anu Pink, Anu Randmaa ja Maret Lehis

Anu Randmaa ja rahvarõivad on peaaegu et sünonüüm. Anu on MTÜ Rahvarõivas eestvedaja olnud 2000ndate aastate algusest peale ning ei ole teemat, milles ta end koduselt ei tunneks. Anu on alati positiivne ja toetav, maailm oleks palju parem, kui kõik inimesed oleksid enam Anu sarnased.

Anu Randmaa juhendab rahvuslike helmekeede, rookroonide ja kaaruspaela valmistamist.

Maret Lehis on tuntud ja tunnustatud käsitöömeister, -koolitaja ja -ettevõtja, kes teab kõike Eesti peakatetest ning lisaks viimati nimetatutele õpetab ka kanga- ja vöökudumist. Maret on alati rõõmsameelne ja entusiastlik ning ei löö kõhklema ühegi väljakutse ees.

Maret Lehis juhendab kõlapooga ja kaaruspaela valmistamist.

Merli Mänd on mitmekülgne ja põhjalik särasilmne inimene, kes on pühendunud rahvarõivaste õmblemise spetsiifikasse. Merli on hea juhendaja, kes aitab kus vaja, aga laseb ka inimesel endal oma loovusest ja kätetööst rõõmu tunda.

Merli Mänd juhendab rätinuku õmblemist.

Anu Pink on ikoon, kes on Eesti silmuskudumise maastikku tohutult avardanud. Anu on äärmiselt põhjalik uurija, suurepärane õpetaja ning ideaalne kombinatsioon teoreetikust ja praktikust. Tänu Anu pikaajalisele tööle käsitööuurimuse alal on tänastel rahvarõivavalmistajatel ja ka muidu käsitööhuvilistel hoopis teised võimalused nii oma tekstiilide valmistamiseks vajalike materjalide kui ka juhendite ja juhendajate hankimiseks. Oleks patt jätta kasutamata võimalus Anu juhendamisel miskit valmistada.

Anu Pink juhendab pilli- ja pidututtide ning paelte ja kaaruspaela valmistamist.

Kadi Vingisaar on süvenenud rahvarõivastega seotud tikkimise teemasse, omades sel alal isegi magistrikraadi. 2020. a pälvis Kadi Anu Raua stipendiumi ainelise rahvakultuuri uurimise ja tutvustamise eest. Kadi on põhjalik ja toetav õpetaja, kes ei jäta ühtki õpilast hätta.

Kadi Vingisaar juhendab tikkimise töötuba.

Märt Lehis on seekordse sündmuse noorim juhendaja, teist põlve käsitöömeister ja -entusiast.

Märdi juhendamisel saab valmistada vurri ja õppida kassikanga tegemist.

Silja Nõu on rahvarõivaste tikkimist juhendanud juba aastakümneid ja veelgi kauem neid ise valmistanud. Ta on tuntud kui Eesti ehk üks parimaid tikkijaid, kes ei tee kvaliteedis allahindlust ei endale ega ka oma õpilastele. On suur au ja rõõm Silja käe all rahvarõivamaailma süveneda. Silja on väsimatu ja rõõmsameelne meister, tõeline raudvara ning andnud tohutu panuse Eesti rahvarõivaste uurimisele ning meistrite koolitamisele.

Silja Chicagosse ei jõua, aga tema panus rahvarõiva tegemise kooli läbiviimel on olnud hindamatu.

Liis Luhamaa on mitmekülgsete teadmistega teadlasehing, kes uurib kõike süvitsi. Liis on keskendunud villatöödele, lõngade värvimisele ja ketramisele. Harva kohtab nõnda laialdaste teadmistega ja väga süsteemset inimest, kes on taaselustanud mitmeid vanu käsitöötehnikaid. Liis on põhjalik ja suurepärane õpetaja ning on nii mõnegi ketramise ja värvimise pisikuga nakatanud.

Liis õpetas rahvarõiva tegemise koolis lõngade värvimist ja rahvarõivaste ajalugu läbi erinevate ajaperioodide. Liis kahjuks Chicagosse ei tule.

Sandra Urvak on fotograaf, kes peab rahvarõivaste pildistamist vaat et ideaalseks tööks, sest see võimaldab endas ühendada nii tema armastuse fotode kui ka peene käsitöö ja pärandi vastu. Sandra on rahvarõivaprogrammi fotograaf aastast 2011 ning tänaseks on ta ilmselt rahvarõivastega seotult pildistanud juba enam kui 100 000 kaadrit. Lisaks fotograafikutsele on ta lõpetanud ka rahvusliku tekstiilkäsitöö eriala, nii et tunneb üsna hästi seda, mida pildistab.